Kunagi...

Kunagi arvasin ma et elu on ilus. Et elu on elamistväärt aga ma eksisin... Ma arvasin et igas olukorras näeb alati midagi head , jah kunagi isegi nägin kuid see oskus kadus kohe kui mu elu muutus... ( Hooldekodu) Mu süda purunes minna elama kohta kus pole vabadust , sõpru ega peret! Ma arvasin et ma ei pea seda 1 aastat vastu kuid nüüd olen hakkanud mõtlema ja pingutama. JA kinnitan endale et pean selle aja vastu. Jah, tunnistan ma olen siin elus palju vigu teinud ning paljud inimesed vihkavad mind . Ning enda silmis ma pole keegi ja see on sellepärast et ma olen harjunud sõltuma teistest inimestest.. MA ei tea enam kes MINA  olen , Ma ei tea endast midagi.. olen selle unustanud . Sest mind piiravad ainult teised ..Kuid mitte keegi ei saa aru et üks 16 aastane laps vajab rohkem vabadust! Ma olen nagu koer kettis keda tiritakse siis kui tahetakse , hoolimata minu arvamusest. Ma ei mäleta millal sain viimati emaga kuskil käija . Kuskil jalutada ja rääkida mida MINA tunnen . Paljud arvavad et mul pole tundeid aga eii mul on .. Ma nutan ja Ma naeran ning see kõik lihtsalt  peabgi nii olema. MA olen kurb ja vahest olen rõõmus ning see käib kõik asja juurde.
Ma palun Jumalat et ta aitaks mind siit olukorrast välja , et ma saaksin tagasi selle mis maailma mult ära võttis. ( Perekonna)..


KAllis Jumal , ma palun et mu elu saaks taas mõtte, Et sa ilmutaksid mulle seda headust mis sa oled meie kõigi jaoks loonud. Aitäh et Sa mind armastad ja minu eest hoolitsed  kui mina selleks suuteline pole. Aitäh et Sa saatsid oma poja minu eest surema . PAlun aita mind välja sellest olukorrast , palun anna mulle tagasi mu perekond. Ainult Sina suutad midagi nii võimast teha . Aitäh et Sa mind aitad . Jeesuse nimel. Aamen!