Mingi jutt kokku pandud mõttetest mida on minuga jagatud ! :)

Kunagi ammu elas tüdruk kes naeris südamest , kellel polnud midagi puudu sest tema ümber oli maailm täis inimesi kuid ükshetk elu muutus ja tüdrukul polnud enam kedagi
Ta hakkas uskuma et on olemas kaks maailma .. Päris Maailm ja oma maailm . Tüdruk elas pidevalt selles omas maailmas . tal oli raske kuid ta sai hakkama.Pidevalt ta kurtis oma elu üle sest ta ei tahtnud aru saada miks selles maailmas on nii palju ebaõiglust.
Kuid ükshetk ta mõistis et saatan on see kes teeb selle elu mitte elamisväärseks. Kuid Jumal võitleb igapäev Saatanaga ja seda ebaõiglust jääb vähemaks . Vähemalt nii lootis tüdruk!Aeg läks edasi elu muutus raskemaks ja see kõik tänu saatana valede tõttu.Tüdruk mõistis natuke aega hiljem et keegi
saab teda aitada! Jumal saab aitada . ISegi kui elu näib lootusetu siis lootus on ikkagi ALATI olemas .Alati ei peagi kerge olema , vahest ongi raske ja see kõik käib asja juurde.
Jah , selleks et maailmas toimuvast aru saada peab üle elama nii mõndagi. Ja ega tüdrukul  polnud sugugi kerge elu. Aga ta ei tahtnud eriti oma minevikust rääkida sest see tegi liialt haiget.Tal oli valus , väga valus kuid ta teadis et päike paistab kõikjale. Mõndade elu pole lihtsalt sile ja sirge vahest on
elu teel palju auke ja mägesid kuid kui me kukume auku peame me sealt ka välja saama. Jumal aitab meid sellest august välja . Tema armu läbi tõuseme me  püsti igast august ja me ei pea selle peale tagasi vaatama kui suurt katastroofi. ELU läheb alati edasi.Tüdruk teadis mis teeb ta tegelikult õnnetuks .. teda tegi õnnetuks armastus.
Ta ei uskunud armastusse , ta uskus vaid südameid mis kukkutes katki lähevad. Aga aeg läks edasi ja tüdruk sai  aru et armastus on ikkagi olemas . Jumal on armastus!

                       II osa ..


Tüdruk oli koguaeg kahevahel . Ta ei teadnud mida teha või mida uskuda.Ja sellepärast ta ei uskunud ka armastusse. Armastus oli tüdrukule elus palju haiget teinud ja sellepärast lootis tüdruk et aeg parandab kõik haavad!
Ja nii oligi , tüdruk elas päev korraga ja aeg tegi oma töö . Tal oli veel raske aga ta hakkas mõistma miks elus on nii palju ebaõiglust.
See kõik oli tema jaoks väga keeruline kuid mitte miski siin elus pole võimatu! Tüdruk lootis et kunagi saab ta elada jälle maailmas koos teiste inimestega et ta ei pea olema eraltatud maailmast.Kuid veel on see vaid
unistus.
Unistus millesse uskus tüdruk nii kindlalt et teda ei kõigutaud miski. Ta teadis et millalgi naeratab elu ka talle ja ta saab vabaks .Ja pealegi Päike paistab ju kõikjale ! Seda teadis  tüdruk alati!!