Mingi jutt kokku pandud mõttetest mida on minuga jagatud ! :)

Kunagi ammu elas tüdruk kes naeris südamest , kellel polnud midagi puudu sest tema ümber oli maailm täis inimesi kuid ükshetk elu muutus ja tüdrukul polnud enam kedagi
Ta hakkas uskuma et on olemas kaks maailma .. Päris Maailm ja oma maailm . Tüdruk elas pidevalt selles omas maailmas . tal oli raske kuid ta sai hakkama.Pidevalt ta kurtis oma elu üle sest ta ei tahtnud aru saada miks selles maailmas on nii palju ebaõiglust.
Kuid ükshetk ta mõistis et saatan on see kes teeb selle elu mitte elamisväärseks. Kuid Jumal võitleb igapäev Saatanaga ja seda ebaõiglust jääb vähemaks . Vähemalt nii lootis tüdruk!Aeg läks edasi elu muutus raskemaks ja see kõik tänu saatana valede tõttu.Tüdruk mõistis natuke aega hiljem et keegi
saab teda aitada! Jumal saab aitada . ISegi kui elu näib lootusetu siis lootus on ikkagi ALATI olemas .Alati ei peagi kerge olema , vahest ongi raske ja see kõik käib asja juurde.
Jah , selleks et maailmas toimuvast aru saada peab üle elama nii mõndagi. Ja ega tüdrukul  polnud sugugi kerge elu. Aga ta ei tahtnud eriti oma minevikust rääkida sest see tegi liialt haiget.Tal oli valus , väga valus kuid ta teadis et päike paistab kõikjale. Mõndade elu pole lihtsalt sile ja sirge vahest on
elu teel palju auke ja mägesid kuid kui me kukume auku peame me sealt ka välja saama. Jumal aitab meid sellest august välja . Tema armu läbi tõuseme me  püsti igast august ja me ei pea selle peale tagasi vaatama kui suurt katastroofi. ELU läheb alati edasi.Tüdruk teadis mis teeb ta tegelikult õnnetuks .. teda tegi õnnetuks armastus.
Ta ei uskunud armastusse , ta uskus vaid südameid mis kukkutes katki lähevad. Aga aeg läks edasi ja tüdruk sai  aru et armastus on ikkagi olemas . Jumal on armastus!

                       II osa ..


Tüdruk oli koguaeg kahevahel . Ta ei teadnud mida teha või mida uskuda.Ja sellepärast ta ei uskunud ka armastusse. Armastus oli tüdrukule elus palju haiget teinud ja sellepärast lootis tüdruk et aeg parandab kõik haavad!
Ja nii oligi , tüdruk elas päev korraga ja aeg tegi oma töö . Tal oli veel raske aga ta hakkas mõistma miks elus on nii palju ebaõiglust.
See kõik oli tema jaoks väga keeruline kuid mitte miski siin elus pole võimatu! Tüdruk lootis et kunagi saab ta elada jälle maailmas koos teiste inimestega et ta ei pea olema eraltatud maailmast.Kuid veel on see vaid
unistus.
Unistus millesse uskus tüdruk nii kindlalt et teda ei kõigutaud miski. Ta teadis et millalgi naeratab elu ka talle ja ta saab vabaks .Ja pealegi Päike paistab ju kõikjale ! Seda teadis  tüdruk alati!!

Minu elu

Mõtlesin kirjutada kuidas mul läheb kui keegi ei julge fb niisama kirjutama hakkata...
Mul läheb keeruliselt . Mul on raske ja ma ei eita seda . Kuid Tänu Tea`le saan kasutada nüüd internetti! Aitäh Sulle kallis Tea !!!
Minu päevad mööduvad siin valkla hooldekodus väga aeglaselt . LAusa väga aeglaselt . Aga õnneks vahepeal käib  ka külalisi see muutab selle elu elamisväärseks. Ja tänu Jumalale olen ma hakkanud mõtlema loogiliselt . MA palvetan iga päev et ma saaksin tagasi koju ning et ma saaksin terveks . Palun Kallid sõbrad palvetagem koos et  saaksin välja hooldekodust ja tagasi koju. AItäh Teile.
Mul on raske aga ma saan hakkama.!!  :)

Kunagi...

Kunagi arvasin ma et elu on ilus. Et elu on elamistväärt aga ma eksisin... Ma arvasin et igas olukorras näeb alati midagi head , jah kunagi isegi nägin kuid see oskus kadus kohe kui mu elu muutus... ( Hooldekodu) Mu süda purunes minna elama kohta kus pole vabadust , sõpru ega peret! Ma arvasin et ma ei pea seda 1 aastat vastu kuid nüüd olen hakkanud mõtlema ja pingutama. JA kinnitan endale et pean selle aja vastu. Jah, tunnistan ma olen siin elus palju vigu teinud ning paljud inimesed vihkavad mind . Ning enda silmis ma pole keegi ja see on sellepärast et ma olen harjunud sõltuma teistest inimestest.. MA ei tea enam kes MINA  olen , Ma ei tea endast midagi.. olen selle unustanud . Sest mind piiravad ainult teised ..Kuid mitte keegi ei saa aru et üks 16 aastane laps vajab rohkem vabadust! Ma olen nagu koer kettis keda tiritakse siis kui tahetakse , hoolimata minu arvamusest. Ma ei mäleta millal sain viimati emaga kuskil käija . Kuskil jalutada ja rääkida mida MINA tunnen . Paljud arvavad et mul pole tundeid aga eii mul on .. Ma nutan ja Ma naeran ning see kõik lihtsalt  peabgi nii olema. MA olen kurb ja vahest olen rõõmus ning see käib kõik asja juurde.
Ma palun Jumalat et ta aitaks mind siit olukorrast välja , et ma saaksin tagasi selle mis maailma mult ära võttis. ( Perekonna)..


KAllis Jumal , ma palun et mu elu saaks taas mõtte, Et sa ilmutaksid mulle seda headust mis sa oled meie kõigi jaoks loonud. Aitäh et Sa mind armastad ja minu eest hoolitsed  kui mina selleks suuteline pole. Aitäh et Sa saatsid oma poja minu eest surema . PAlun aita mind välja sellest olukorrast , palun anna mulle tagasi mu perekond. Ainult Sina suutad midagi nii võimast teha . Aitäh et Sa mind aitad . Jeesuse nimel. Aamen!

"Liliani kujutletav sõber"

Kunagi ammu, ammu elas üks noor tüdruk, nimega Lilian. Ta elas orbudekodus. Ta ei saanud kellegagi hästi läbi, kuna ta oli teistugune. Ta tundis pidevalt ennast üksikuna ja mahajäetuna. Tihti nuttis ta end õhtuti magama.

Ühel päeval, kui ta pargi pingil istus , soovis ta, et oleks keegi kes tema muresid kuulaks, kes temaga lõbusaid mänge mängiks ja kes lohutaks teda, kui tal nutt peale kipub. Minnes tagasi orbudekodu poole hakkas tüdruk mõtlema mis saaks siis kui teda enam poleks . Kas siis muutuks midagi parmaks või oleks kõik veel halvem,sellele tüdruk vastust ei saanud ! Kui ta jõudis tagasi orbudekodusse läks ta oma tuppa ja lukustas ukse , tüdruk hakkas kõva häälega nutma ja soovis uuesti et keegi tuleks ja aitaks teda ! Et keegi aitaks tal oma probleemidega võidelta kuid seda ei juhtunud . Tüdruk jäi üksi. Ta elas aastaid üksi , tal polnud kedagi kes lohutaks kui tal on raske ja kes loeks talle unejuttu kui ta magama ei jää .. Kui Lilian sai 13 aastaseks hakkas ta mõistma et äkki on vaja lihtsalt ootada . Tüdruk ootas ja ootas , möödusid päevi, nädalaid ja ka kuid kui tema juurde ilmus üks tegelane.. Ta oli lühikest kasvu , natuke priske ja vahvate, suurte kõrvadega. Tüdruk oli väga ehmunud ja vaatas talle otsa ning küsis " Kes sina oled? " Poiss vastas: Mina olen Kristofer , ma tulen kõigi juurde kes vajavad sõpru ! Lilian oli väga rõõmus ning ta ei osanud oma õnne varjata . Ta tundis esimest korda et on võimalus et elu läheb paremaks . Sealt sai Liliani kurbus lõpu. Kristofer ütles : Ma ei jäta sind enam kunagi üksi , ma olen sul alati olemas , sa võid mind iga kell kutsuda kui sa abi vajad . sellest päevast saati oli tüdruku igas päevas natuke valgust ja veidi rõõmu kuid ta oli ikka kurb ja Kristofer ei saanud aru miks . Niii hakkas tüdruk poisile seletama et ta pole harjunud et tal keegi on , ta on harjunud üksi hakkama saama ning ta ei taha enam poisist midagi teada . Poiss vaatas talle solvunult otsa ja mõtles et kas tõesti need koosveetetud päevad pole tüdrukule midagi tähendanud. Kuid Poiss oli kangekaelne ja ilmus tüdrukule ta unenägudes. Hommikul kui Lilian ärkas oli ta segaduses , ta ei teadnud mida mõelda. Ta mõtles et miks ta näeb Poissi unes kui ta teadis teda vaevalt paar päeva. Kasuema tuli Liliani juurde ja küsis : " Kas sul on kõht tühi " Lilian mõtles ja vastas siis: Mul ei ole isu , ma ei taha enam kunagi süia ja ma tahan et sa mu rahule jätaksid ! Kasuema vaatas nõutu näoga tüdrukut ja astus siis toast välja ! Kui ema oli läinud hakkas tüdruk nutma sest ta ei teadnud mida ta õieti elult ootab. Kas ta tahab et tema ümber oleks inimesi või kas ta tahab üksindust .Järgmisel päeval võttis tüdruk oma jope , natuke süia ja hakkas minema . Ta ei teadnud mis ta teeb kuid ühes oli ta kindel ta tahab eemale kodust. Ta tahab põgeneda selle ebaõiglase maailma eest ning selle ta endale sihiks võttis. Tüdruk jooksis ja jooksis ning ei vaadanud kordagi tagasi. Ühel hetkel kui Lilian oma ümbrust silmitses oli ta ümber mets. Ta kõndis edasi kuni lõpuks läks kõht tühjaks . Lilian hakkas sööma ning kui kõht oli täis läks ta edasi. Varsti läks mets pimedaks ja tüdruk sai aru et tulemas on öö.. Ta ei näinud enam kõndida ja sellepärast pidi maha istuma suure puu alla . Varsti vajus silm kinni ning Lilian ärkas hommikul. Kui ta oma silmad lahti tegi ehmus ta päris ära . Ta oli kinni ühes keldris kus oli külm ja ruumi vähe. Ta jooksis ukse juurde ja hakkas koputama kuid kedagi ei tulnud. Lilian tundis kuidas nutt peale kipub ja ta hakkas kahetsema et kodust põgenes . Lilian pidi olema päevi külmas keldris , ilma söögi ja joogita. Järsku keldri uks avanes ja sisse astus mees. Mees oli pikka kasvu, paksem ning tal olid lühikesed juuksed . Mees astus tüdrukule lähemale ja küsis : Kas sina oled Lilian ?! Tüdruk vastas väriseval häälel : Jah mina see olen ! Aga ,mis sinu nimi on? Mees vastas kurjalt : See mis minu nimi on sinusse ei puutu kuid ma tulin sulle süüa tooma et sa siiin nälga ei sureks . Lilian vastas : Ma ei taha teie süia , ma tahan koju . Mees vastas : Koju sa ei saa enam kunagi, siin sa oled ja siia sa jääd . Tüdruk hakkas nutma ja keldri uks sulgus. Tüdruk karjus : Miks just mina siin olema pean , ma tahan koju .. Palun , ma ei taha siin enam olla. Kuid seda ei kuulnud enam keegi.. Möödus päevi , nädalaid kuid siis tuli talle meelde et Kristofer ütles et kui ma abi vajan siis ma kutsuksin teda. Lilian hüüdis kõvahäälega : Kristofer palun aita mind , tule ja päästa mind . Õhtul tuli mees uuesti ja ütles: siin on su söök seepeale tuli kohale Kristofer ta lõi meest vastu jalga ning mees kukus pikali , Poiss karjus Põgene Lilian , tal oli võimalus nüüd põgeneda ja seda ta tegigi . Kui ta majast välja jõudis nägi ta enda ümber ikka veel paksu metsa kuid nüüd jooksis ta nii kiiresti kui jalad võtsid. Kuni lõpuks nägi ta inimesi ning siis sai aru et see on Politsei . Lilian jooksis neile vastu ja kui oli nendeni jõudnud hakkas nutma . Tüdruk viidi koju ning kasuema oli uksel . Tüdruk jooksis ema juurde ja kallistas teda kõvasti ning lausus : Ma ei lähe enam kunagi metsa . Lilian rääkis kogu loo kasuemale ära ja politsei võttis järgmisel hommikul mehe kinni . Mees tunnistas üles ja lausus : See tüdruk sureb mõne kuu pärast , sest ma andsin talle sööki mis oli mürgitatud . Kui kasuema sellest kuulis viis ta tüdruku haiglasse ja selgus et tüdrukul pole kaua elada jäänud. Arst ütles kasuemale : tüdruku sees on palju mürki ja me ei tea kas me saame õigel ajal selle ta seest kätte. Kasuema palus et arstid teeksid kõik võimaliku et Lilian elama jääks. Arst ütles et tüdruk peab haiglasse sisse jääma ning me peame tüdrukule tegema kiiritus ravi. Nii võib jääda ta ellu . Kasuema oli mures ja küsis : Kas on võimalik et ta sellest välja tuleb . arst vastas : Ma arvan et see pole võimalik sest tüdruk sureb kindlasti kuid me teeme kõik võimaliku et ta elama jääks. Ema läks Liliani juurde ja ütles : Ole lihtsalt tugev ja puhka nüüd. Tüdruk jäigi magama . Möödus päevi ja tüdruku seisund halvenes . Lilian oli nädal aega koomas ning kui ta ärkas oli tal väga halb ema kutsus kohe arsti . Arst tuli ning ütles tüdruku seisund on väga halb . Ta sureb. . Paari päeva pärast oli tüdruk surnud ja ema oli väga õnnetu kuid ka rõõmus sest ta teadis et kunagi kui tema sureb , näevad nad jälle teineteist!

Mis ei tapa , teeb tugevaks!

Tihti me tahame ja annamegi hästi kergelt alla , kuid me ei tohiks seda teha! Sest igakord kui sa alla annad , näitad sa oma nõrka poolt! Kuid mõned inimesed ei taha vaatada kui nõrk sa oled vaid nad tahavad sind vaatada ning imestada kuidas sa suutad nii tugev olla ! 

Kui sa oled tugev siis inimesed tegelikult tahavad olla sinu moodi sest igal inimesel on mingid raskused ja tihti peale nad tahavad seda jagada kuid nad ei tea kellega! Kuid ALATI on keegi kes kuulab! 

Tegelikult ei tohiks soovida et sa tahad olla kellegi teise inimese moodi sest Sa pead olema sina ise! 

Hoolimata vigadele ja eksimustele ja kui sa imestad et mõni ei tee nii palju vigu nagu Sina siis tegelikult teevad kõik vigu kuid mõned inimesed ei märka neid vigu! 

Mina ei saa vahest üldse aru kui ma mingi vea teen kuid varsti rääkib minuga keegi kes sai aru et ma tegin vea ! See on hea et on sõpru kes tuleb ja räägib või lihtsalt kuulab ! :)

Sõpru on vaja et mitte jääda üksi ! Üksi sa oled nõrk kuid kui sul on keegi kes ALATI kuulab siis sa muutub tugevamaks .. see lihtsalt on nii ! =) (LLL)

Rosangelica Raidma - Mina !

Ma olen 15. aastane tüdruk, kes erineb teistest väga palju. Kuid ma lepin sellega, et olen erinev, sest iga inimene on väärtuslik ja iga inimene tähentab kellegile väga palju.
Vahest ongi nii, et me arvame , et keegi ei hooli ning keegi ei armasta, kuid see kõik käib asja juurde.
Mõnikord ongi vaja valu tunda , vahel ongi vaja haiget saada, sest see teeb tegelikult tugevaks ! Kuid kui haiget saamine liiga tihti kordub siis sa muutud tasapisi nõrgaks .
Mina tunnen oma elus et saan liiga tihti haiget ning see teeb mind juba väga nõrgaks .
Väga raske on võidelda edasi kui sa oled nõrk. Pean tunnistama, et mina olen juba paar kuud nõrk olnud ja nüüd kui pean tugev olema siis ma lihtsalt ei suuda tugev olla , ma annan kergesti alla ja ei taha võidelda, sest tunnen et ma lihtsalt ei suuda!
Ma mõtlen tihti et ma ei taha elada , sest ma lihtsalt ei suuda.
Ma ei suuda enam elada ja kogu aeg haiget saada ,sest ma olen nõrk ning ei suuda / taha võidelda .
Ma tunnengi , et kergem oleks alla anda kuid eiiii, see pole lahendus  sest kuskil siin suures maailmas on inimene , kes Mind vajab ja kes ei lubaks mul lahkuda. Kes tahab et ma üritaksin lõpuni võidelda ! Kes mind lihtsalt Armastab!!!

Mitte keegi ei taha et Sina või Mina lahkun sellepärast peab olema tugev!! :) :)....